Üritan taaskord alustada, mis saab seda ei tea....


Kas teil pole vahel tunne, et kõik otsustatakse Teie eest? - Mida õhtul süüa, kuhu minna, kuna tõusta, mida teha, kuidas teha, miks teha , millal pesema minna, millal vetsu minna jnejnejnejneeeee..??
Ma ei tea, mul on viimasel ajal koguaeg selline tunne. Võib-olla on see kõik tingitud sellest hullumajast, mis viimasel ajal on mu ellu lihtsalt ise sisse sööstnud. Asjad , milles mul on tunne, et mul pole üldse kuidagi otsustusõigust, kuigi mina olen selles kõige suurem vastutaja. Imelik kas pole?

Kui asjad poleks niimoodi läinud, kuhu me siis jõudnud oleksime, kas siis oleks kõik parem? Tahaks teada.!! Võiks olemas olla mingi masin, kus sa saad esitada mõne küsimuse ja see näitaks Sulle, mis siis oleks saanud. Aga tulevikku see ei näitaks, ma arvan, et see pole õige. Ma usun, et saatust on võimalik muuta, igaüks on ju oma saatuse sepp või midagi.. vähemalt ma arvan nii.

Eile tegin ma musu vanaema juubelil igatahes margi niiii täis. Kalla isa uuris enda õetütrelt , kes on politsei mingeid nippe. Ta ei tahtnud näidata ja siis ma ütlesin et oskan ühte. Läksin siis selja tagant  oma äiapapa juurde ja tahtsin ta pikali panna.... aga me kukkusime mõlemad maha...seljaga ja tema mulle peale ka veel. Haiget ma nagu eriti ei saanud aga ma oleks peaaegu nutma hakanud , sest ma ehmusin niii ära ja mul oli niiii häbi. Õnneks suutsin nii kaua ennast tagasi hoida, kuni me musuga 2kesi koju hakkasime sõitma ja siis ma nutsin ja nutsin ning ülejäänud õhtu olin lihtsalt vait!!!


Tahaks juba kooli minna, siis oleksid uued mõtted ja uued tegevused. Tahaks midagi uut küll ju. Aga samas, ei tea ma veel mitte midagi sellest, et  mis ja kuidas ning see on natuke hirmuäratav. Ma loodan, et ma saan vähemalt hakkama ja ei põru.

Uhhh kõik võiks juba normaalne olla. Tahaks lõpuks oma elu elada!